Altarimaale hakati laiemalt kasutama 11. sajandil, selle kasutuselevõtu algsed motiivid ei ole täpselt teada. Nüüdisajal käsitletakse seda altari kaunistusena, millel on enamasti kujutatud kiriku nimega seotud isikuid ja sündmusi. Altarimaal paikneb altarilaua taha või peale püstitatud ehisseinal ehk altariseinal, kuid võib asuda ka altarilaua taha jääval kirikuseinal. Viimane variant on üldlevinud idakirikutes, sest seal eraldi altariseina ei eksisteeri. Läänekirikus olid iseäranis keskajal kasutusel suured altariseinad, näiteks tiibaltarid, millel asus mitu altarimaali. Altarimaal võib kirikus ka üldse puududa või on altari esiletõstmiseks võetud kasutusele teised vahendid.