Aktsidents on eelkõige skolastilise armulauateoloogia abitermin leiva ja veini substantsiaalse muutumise seletamisel, et vastata küsimusele, kuidas saab substantsiaalselt Kristuse ihuks ja vereks muudetud leib ja vein välja näha ja maitsta mitte liha ega verena, vaid endiselt leivana ja veinina. Ehk teisisõnu, kuidas seletada armulauaandide substantsi muutumist, kui nende nähtav kuju ei muutu. Aristoteleselt laenatud ja skolastilises filosoofias rakendatud aktsidents – mis definitsiooni kohaselt ei eksisteeri lahus substantsist – esindab armulauaandide seda näilist, välist kuju, mis käib kaasas nii ühe kui teise substantsiaalse olemusega. Pärast substantsi mõiste ümbertähendamist uusaja filosoofias (René Decartes, Baruch Spinoza) ja aktsidentsi ümbermõtestamist atribuudiks (Immanuel Kant) taaselustus substantsi-aktsidentsi eristamine 19. sajandi neoskolastikas, et kinnistada transsubstantsiatsiooniõpetust. Nüüdisaja katoliiklik teoloogia oskab rääkida Kristuse reaalpresentsist armulauaandides ka ilma substantsi ja aktsidentsi eristust dogmatiseerimata.