Mandžušrī d tuntakse ka nimede Mandžughoša (skr mañjughoṣa ‘meeldivahääleline’), Mandžunātha (skr mañjunātha ‘meeldiv avitaja’), Vāgīšvara (skr vāgīśvara ‘kõne isand’) jt all. Mandžušrī epiteediks on ‘tõeline prints’ (skr kumārabhūta). Mandžušrī nimi esineb juba esimestes mahajaana tekstides, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel e.m.a. Mandžušrī on kesksel kohal „Lootossuutras“, kus ta meenutab eelmiste buddhade tegusid, ja Vimalakīrtinirdeśa-sūtra’s, kus ta osutub ainsaks Šākjamuni õpilaseks, kes on arukuselt võrdväärne bodhisattva Vimalakīrtiga. Gaṇḍavyūha-sūtra’s on Mandžušrī koos Samantabhadraga 5000 bodhisattva juhiks ja selle suutra peakangelase Sudhana esimeseks hüvesõbraks. Legendi järgi oli Mandžušrī loendamatuid kalpasid tagasi vaga kuningas ühel kaugel idas asuval buddhaväljal. Temas tärkas virgumismeel ja ta otsustas jääda bodhisattvana sansaarasse senikauaks, kuni ei jää ühtegi vabastamist vajavat olendit. Vadžrajaanas on Mandžušrī koos Avalokitešvara ja Vadžrapāniga üks kolmest tähtsamast bodhisattvast. Ta on ühe vanima vadžrajaana teose, Mañjuśrī-mūlakalpa, keskne tegelane. Mandžušrī kehastab mõistmist ja tavaliselt kujutatakse teda kauni India printsina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat mõistmisemõõka, mis lõikab läbi teadmatuse, ja vasemas käes ületava mõistmise suutrat. Vadžrajaanas on tema raevukaks esinemiskujuks Jamāntaka.
