Uue Testamendi kohaselt oli apostlite ajal tavaks avalikult patte tunnistada ja meelt parandada (nt Ap 19:18). Sajand hiljem suunas sellele vajadus liita uuesti koguduse osadusse inimesed, kes olid eksinud usu ja kõlbluse vastu ning kiriku osadusest välja jäetud. Esimestel sajanditel kehtis põhimõte, et patustanute avalik lepitus on piiskopi või tema volitatud preestri meelevallas. Sest ajast peale on idakirikus, eelkõige Bütsantsi riituses kasutusel niihästi individuaalne kui ka ühine pihtimine, misjärel preester kuulutab Jumala andeksandmist. Keskaja läänekirikus, küllap Iiri munkluse mõjul, muutus meeleparanduse akt valdavalt erapihiks, st üksikute pattude lepitamiseks preestri juuresolekul koos meeleparandusteo määramisega: erapihi jaoks koostati preestritele kirjalik juhis eri patuliikide menetlemise kohta. 12. sajandil, kui kiriku jagatavate sakramentide arv läänekirikus kinnitati, jäi meeleparanduse akt sakramendina kehtima. 16. sajandil võeti kasutusele võretatud aknaga pihitoolid. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) järel lisandus erapihile pihiliturgiaga jumalateenistus. Reformatsioonijärgsetes kirikutes on üld- ja erapiht, kuid selle sakramentaalne tõlgendus on mitmetine.
