Õigeksmõistuõpetus toetub apostel Paulusele: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda” (Ef 2:8–9). Hiliskeskajal süvendas katoliku kiriku laialdane indulgentsiäri aga muljet, justkui oleks võimalik oma hingeõnnistust tegudega ära teenida. Reaktsioonina selle vastu rõhutasid reformaatorid, et inimese õigeksmõistmine toimub ainuüksi Jumala armust Kristuse läbi – see on kingitus, mis saadakse ilma mingite omapoolsete teeneteta. Trento kirikukogu (1545–1563) vastas dekreediga „De iustificatione” (1547), tõrjudes „ainult armust” õpetuse ühekülgset tõlgendamist ja rõhutas, et inimene peab Jumala armu mõju avaldumisele aktiivselt kaasa töötama. Nüüdisaja oikumeenilises dialoogis otsitakse Pühakirja tõdede ühist mõistmist. Luterlaste ja katoliiklaste „Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest” (1999) kinnitatakse: „Me tunnistame ühiselt, et kõik inimesed sõltuvad oma pääste suhtes täielikult Jumala päästvast armust.” Takerdumata erinevatesse rõhuasetustesse saavad nii luterlased kui ka katoliiklased öelda, et päästab ainult Jumal oma armust, kuid mitte inimese osaluseta.
