Lunastusõpetus ehk soterioloogia käsitleb inimese päästet objektiivse ja subjektiivse sündmusena. Objektiivselt seisneb pääste Jumala Poja Jeesuse Kristuse inimesekssaamises, kes võttis enda kanda inimkonna patu ja oma ristisurmaga tõi vabaduse ning lepituse Jumalaga. Jeesus ütles: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks” (Mt 26:28). Subjektiivselt hakkab pääste kehtima Jumala armu vastuvõtmises ning saab inimesele usu läbi kogetavaks pattude andekssaamisena, õigekssaamisena, elu muutva pühitsusena ja lõpliku pääsemisena Jumala nägemisse igaveses elus. Teoloogia ajaloos on loodud mitmeid soterioloogilisi teooriaid, nagu näiteks lunaraha teooria, satisfaktsiooniteooria, asendusteooria jm.