Eristatakse kahte mesilasperede talvitumise moodust: a) talvitumine talvitushoones ja b) talvitumine väljas. Vahepealsetest mesilasperede talvitumise moodustest võiks nimetada veel mesilasperede talvitumist kergehitustes (kaitstuna tuule eest) ja mesilasperede koondamist talveks tuulevarjulistesse kohtadesse, kus on tarusid võimalik väljastpoolt täiendavalt soojustada õlgede kuivade puulehtedega vms. ¤ Mesilasperede talvitushoonesse paigutamisega ei soovitata kiirustada, vaid seda tuleb teha siis, kui välisõhu temperatuur on püsivalt langenud alla +4°C. Tarude lennuavad suletakse ja viiakse talvitushoonesse. Tugevamad pered paigutatakse alumistele riiulitele, nõrgemad kõrgemale. Taru katused eemaldatakse (ruumi kokkuhoid) ja kui pered on rahunenud, eemaldatakse pesakatted ja avatakse lennuavad. Lennuavad avatakse täies ulatuses. Talvitushoones peab olema vaikus, sinna ei tohi kosta müra ka väljastpoolt, seal ei tohi süüdata valgust perede kontrollimise ajaks. Perede kontrollimisel kuulamisel soovitatakse kasutada punast valgust, mis vähem häirib mesilasi. Köögiviljade, puuviljade ja muu säärase kraami ladustamine mesilaste talvitushoonetes peab olema välistatud. Talvitusperioodil peab talvitushoone temperatuuri ja õhuniiskust pidevalt jälgima (1–2 korda kuus). Kevadepoole, kui mesilaspere aktiveerub ja ema hakkab munema, tuleb talvitushoone kontrollimisel jälgida seda, kui palju on põrandal surnud mesilasi. Kui surnud mesilasi on talvitushoone põrandal palju, tuleb alandada ventilatsiooni suurendamise teel temperatuuri.
