Visio beatifica (otsetõlkes „õndsakstegev nägemine“) on termin, mis tähistab kristlase ülima eesmärgi ja igatsuse täiuslikku täitumist – Jumala nägemist palgest palgesse (vrd 1Kr 13:12), ülimat mõeldavat õndsust ja Jumala tunnetust. Ladina kirikuisad, näiteks Augustinus (354–430), kasutasid pigem väljendeid visio Dei („Jumala nägemine“) ja fruitio Dei („Jumala nautimine“), termin visio beatifica levis aga laiemalt skolastikas, eelkõige Aquino Thomase (1225–1274) teostes ja nende mõjul. Katoliku kiriku õpetuse kohaselt (sätestatud paavst Benedictus XII apostellikus konstitutsioonis Benedictus Deus, 1336) on visio beatifica Jumala olemuse nägemine (visio essentiae Dei). Kuigi õndsate hing näeb Jumalat juba enne viimset kohtupäeva, saab pääsemine täielikuks siiski alles siis, kui ülestõusnud ihu ühineb taas hingega. Evangeelses traditsioonis kasutatakse terminit visio beatifica harva, kuid arusaam Jumala palgest palgesse nägemisest kui ülimast õndsusest ja eesmärgist on sarnane. Õigeusu traditsioonis ei räägita Jumala olemuse nägemisest, rõhk on pigem theosis’el ehk jumalikustumisel, Jumala elust osasaamisel.
