Vahetekk pärineb muistsest Iisraelist, kus nii seadusetelgis kui ka Jeruusalemma templis varjas pühimat paika eesriie, mille taha võis minna vaid ülempreester oma templiteenistuse ajal. Selle katte võttis üle varakristlik kirik ning näiteks Armeenia apostlikus kirikus kasutatakse seda siiani peamise vahendina altariruumi kui kirikuhoone pühima paiga eraldamiseks kirikusaalist. Õigeusu kirikus sai aja jooksul sama funktsiooni ikonostaas ehk kujusein ning vahetekk jäi kasutusele täiendava kattena ikonostaasi keskel paiknevate kuninglike uste taga – kui uksed suletakse, tõmmatakse tavaliselt ette ka vahetekk, varjates täielikult kirikuliste vaate altarilauale (nt kui kirikus ei toimu jumalateenistust, samuti jumalateenistuse teatud osade ajal).
