Jumal-on-surnud teoloogia arenes 1960. aastatel välja reaktsioonina Teise maailmasõja koledustele ja läänemaailma ilmalikustumisele. Ühelt poolt holokaust, teiselt poolt teaduslik-tehniline progress ja sellega kaasnev ilmalikustumine olid õõnestanud niivõrd Jumala autoriteeti ja transtsendentsuse kontseptsiooni, et traditsiooniline kristlik jumalakäsitlus muutus inimestele arusaamatuks ja ebaoluliseks; Piibli Jumal oli suurele osale lääne inimestest samahästi kui surnud. Teoloogid, kes seda tunnistasid, püüdsid leida viise Jumala tajumiseks immanentsena, vahetult inimkogemusele kättesaadavana. Võtmeks sai siin Jeesuse isik, kellesse Jumal ennast tühjendas; kuigi Jeesus ka ise suri, kandus ajas ja ruumis edasi tema armastus, jäid püsima tema eeskuju ja kogukond, mille kaudu on inimesel endiselt võimalik Jumalat kogeda. Jumal-on-surnud teoloogia tuntumad esindajad on Gabriel Vahanian (1927–2012), Paul van Buren (1924–1998), Thomas Altizer (1927–2018), John Robinson (1919–1983) ja Dorothee Sölle (1929–2003).
