19. sajandil Läänes alanud industrialiseerimisega ja urbaniseerumisega eraldusid suured rahvahulgad külakogukonna miljööst ja kaugenesid traditsioonilisest kristlikust usust. Sellega kaasnesid mitmesugused sotsiaalsed ja elukondlikud probleemid. Uues olukorras sündisid kiriklikud tegevusvaldkonnad, nagu diakooniatöö ja diakooniaasutuste rajamine ja rahastamine, samuti linnastunud elanikkonna taasevangeliseerimine. Evangeelse kiriku diakoonia rajaja Johannes Wichern (1845–1914) võttis kasutusele sisemisjoni mõiste: kiriku misjonipiirkond ei asu ainult kaugetel maadel, vaid ka oma kodukohas. Katoliiklikes ringkondades kasutati samas tähenduses rahvamisjoni (sks Volksmission) mõistet. Alates 20. sajandi II poolest on sarnaste eesmärkidega tööd hakatud nimetama uusevangeliseerimiseks.
