Semipelagiaanluseks hakati 16. sajandil tagantjärele nimetama 5. ja 6. sajandil peamiselt Lõuna-Prantsusmaal levinud teoloogilist õpetust, millel oli ühiseid jooni hereetiliseks kuulutatud pelagiaanlusega. Sarnaselt pelagiaanidele õpetasid nemadki, et initsiatiiv uskuda ja tahtlik valmisolek usuks lähtub inimeselt endalt, kuigi selle soovi teostumiseks on siiski vajalik Jumala abi. Erinevalt pelagiaanidest tunnistavad semipelagiaanid pärispatu universaalset mõju ning peavad Jumala armu kristlikus eluviisis püsimiseks vältimatult vajalikuks. Semipelagiaanid rõhutasid erinevalt Augustinusest, et Jumala armupakkumine kuulub kõigile ja mitte ainult valitutele, ja et kui inimene soovib ja püüab, siis Jumal arvestab seda ja annab ka armu. Mõjukaimad nn semipelagiaanlikud teoloogid (doctores Gallicani) olid Johannes Cassianus (surn u 430), Lérinsi Vincentius (surn enne 450) ja Riezi Faustus (surn u 500).
