Evangeeliumite järgi kuulutas Jeesus ette oma surma ja ülestõusmist (Mt 16:21; Mk 9:1; Lk 9:22 jm). Seda tõlgendati alguses juutluses tuntud ülestõusmisusu kontekstis, kuid selle tegelikku tähendust mõistsid Jeesuse jüngrid alles hiljem. Sündmuse tõenduseks on tunnistused tühjana leitud hauast, kuhu Jeesuse surnukeha oli asetatud, ja jüngrite kohtumised ülestõusnud Jeesusega, nende rõõm ning usukindlus. Jüngrid läksid kõikjale kuulutama, et „Jumal on Jeesuse üles äratanud“ (Ap 2:32; 3:26; 4:10; Rm 10:9; 1Kr 6:14; Gl 1:1 jne). Kristuse ülestõusmine on ristiusu kese, nagu apostel Paulus tunnistab: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14). Ülestõusmine on kinnituseks patuse inimkonna lepitamisest Jumalaga (1Jh 2:2), sest „Kristus suri meie pattude pärast“ (1Kr 15:3). Igal inimesel, kes sureb usus Jeesusesse, on ülestõusmise lootus aegade lõpul (1Kr 15). Ülestõusmist tähistatakse igal aastal ülestõusmispühal ehk paasal ning iga nädala pühapäeval ehk Issanda päeval. See kinnitab Kristuse õpetuste tõesust, tema jumalinimlikkust ning tema väge päästa inimkond langemisest. Et Jeesus on võitnud patu ja selle tagajärje, surma, nimetatakse teda sageli „uueks Aadamaks“, kes on kinkinud inimkonnale uue elu.
