Nimetatud viis piiskopitooli olid 4. sajandi lõpuks saanud kristliku kiriku tähtsaimateks võimukeskusteks ja lõplikult tekkis pentarhia Chalkedoni kirikukoguga (451), kus Jeruusalemmale anti neist viimasena patriarhaadi staatus. Nende viie erilist positsiooni kinnitas oma seadustes Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus I (valitses 527–565). Kiriku sees fikseeriti nende patriarhaatide ühine primaat ja omavaheline aujärjestus lõplikult Trullo kirikukogu 36. kaanonis (692). Läänes hakati pentarhia kontseptsioonist selleks ajaks juba taanduma, sest seal kujunes üha mõjukamaks teooria Rooma piiskopi universaalsest ülemvõimust. Kuigi õigeusus kujunesid hiljem suuremaks ja mõjukamaks mitmed nooremad kirikud (näiteks Moskva, Rumeenia, Serbia patriarhaadid), moodustavad pentarhiasse kuulunud patriarhaadid siiani kohalike kirikute aujärjestuse tipu (kus Rooma eksitusse langemise tõttu on esikohale tõusnud Konstantinoopol) ja leitakse, et tõelise ülemaailmse ehk oikumeenilise kirikukogu läbiviimiseks peavad selles osalema kõik pentarhia liikmed.
