Kreeka sõna παραίνεσις tähendas algselt igasugust nõuannet, juhendamist või õpetust. Uue Testamendi teaduses on seda sõna kasutatud selliste tekstilõikude iseloomustamiseks, mis sisaldavad moraalialaseid eeskirju, vooruste ja pahede loendeid, koguduste „kodukordi“, heade kommete meeldetuletust jms. Pareneesi on niisiis mõistetud kui teatavat kirjanduslikku žanrit. Uuemal ajal on sellisest käsitlusest suuresti loobutud ja pareneesi selgitatakse pigem sotsiaalse funktsiooni kaudu – kui meeldetuletust ühistest usuveendumustest tulenevate moraalsete tavade kohta. Nii on pareneetilisena vaadeldavad lühemad või pikemad lõigud Uues Testamendis, eriti Pauluse kirjades, aga ka näiteks Jaakobuse kiri tervikuna.
