Vana Testamendi ajal kutsus Jumal prohvetite suu läbi oma äravalitud rahvast ikka ja jälle pöörduma ja tema juurde tagasi tulema. Kristlikus käsitluses on pöördumist mõistetud inimese vastusena Jumala armukutsele. See on meeleparandusele järgnev samm, milles inimene korrigeerib oma suhet Jumalaga ja kaasinimestega. „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks” (Ap 3:19). Pietistlikus ja vabakoguduslikus usupraktikas nähakse inimese ühekordset, sügavat ja patust lahtiütlevat pöördumist tema vaimuliku uussünnina, millel on elukestev tagajärg (vrd Ef 4:22–23).
