Orduriik oli teokraatia erivorm, mida esines eelkõige keskaja ja varauusaja katoliiklikus Euroopas. Orduriigi moodustasid maa-alad, mille maaisandaks oli mõni vaimulik ordu, reeglina vaimulik rüütliordu, ja selle ordumeister oli de facto riigipea. Eestis on orduriigi mõistet kasutatud eelkõige Saksa ordu (ja selle Liivi haru) maavalduste kohta 13.–16. sajandil, sisuliselt toimisid aga orduriigina näiteks ka hospitaliitide valdused Küprosel, Rhodosel ja Maltal 13.–18. sajandini.
