Monofüsiitlus ehk monofüsitism vastandub enamiku kristlike kirikute omaks võetud kahe loomuse õpetusele ehk düofüsiitlusele, mille kohaselt oli inimeseks saanud Jeesusel Kristusel kaks loomust, nii jumalik kui ka inimlik. Monofüsiitlusel on olnud mitmeid harusid, kuid eelkõige on seda seostatud Konstantinoopoli Eutychesega (u 380–456), kes õpetas, et Kristus põlvnes küll kahest loomusest, kuid need segunesid temas viisil, et jumalik neelas inimliku täielikult endasse. See õpetus mõisteti hukka Chalkedoni kirikukogul 451. aastal. Traditsiooniliselt on teoloogilises ja kirikuloolises kirjanduses monofüsiitlikuks nimetatud ka õpetust, mida järgivad vanad idakirikud. Kuna aga vanad idakirikud peavad mitmeid monofüsiitluse nime all valeõpetuseks kuulutatud kristoloogilisi doktriine samuti ekslikeks, nimetatakse nende spetsiifilist kristoloogilist õpetust nüüdisajal miafüsiitluseks.
