Modalismi ehk modalistliku monarhianismi kohaselt on Jumal absoluutselt jagamatu, mistõttu temas ei saa olla eri isikuid. Jumala ainulisus väljendub ka tema ainuisikulisuses. Seetõttu peavad modalistid Isa, Poega ja Püha Vaimu mitte püsivateks isikuteks, vaid pigem teatud kujudeks, mille Jumal võtab, või viisideks, mille kaudu Jumal ennast ilmutab. Adoptsionism ja modalism olid kaks peamist suunda 2.–3. sajandil mõjukas monarhianismi õpetuses, mis püüdis leida lahenduse, kuidas ühendada ühelt poolt Jumala absoluutne, jagamatu ainsus ja teiselt poolt Piiblis mainitud Jumala kolm isikut või kuju. Tuntuimad modalistlikud teoloogid olid 3. sajandi alguses tegutsenud Praxeas ja Sabellius, kelle nimed ja väidetavad õpetused (sabellianism) on küll peamiselt tuntud vaid nende kriitikute teostest. Mitmed kirikuisad (Tertullianus, Cyprianus) mõistsid modalismi juba 3. sajandil valeõpetusena hukka ja kolmainuõpetuse kinnistumisel see aja jooksul hääbus. 20. sajandil on modalismi omaks võtnud mõned nelipühiluse voolud (branhamism).
