Jumaliku loomiskorra õpetus kujunes varajases luterluses, kuigi ideed pärinevad antiikaja loomuõiguse (lex naturalis) teooriast. Loomiskorrale toetudes on võimalik põhjendada ühiskondlike ja sotsiaalsete struktuuride jumalikku määramist, olgu perekonnaelu, abielu, varanduslik seisus või avaliku võimu teostamine. Augsburgi usutunnistuse (1530) XVI peatükis on öeldud: „Avaliku korra ja ilmaliku valitsuse kohta õpetatakse, et iga valitseja siin ilmas, iga ametisse seatud valitsus ja kehtestatud seadus on Jumala loodud ja kehtestatud hea kord“. See seisukoht peegeldab apostel Pauluse õpetust ilmalikust võimust (Rm 13:1–4), kus valitsejad on seatud „Jumala teenriteks“ avaliku korra huvides. 1930. aastatel ilmnes loomiskorra idee ohtlikkus, kui seda kasutati Saksamaal natsionaalsotsialistliku ideoloogia legitimeerimiseks. Karl Barth (1886–1968) ja Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) ning ka tunnistuskirik (Bekennende Kirche) astusid sarnasele püüdlusele otsustavalt vastu. Pärast II maailmasõda käsitletakse loomiskorra ideed uues valguses ja see on leidnud rakendust nii evangeelses kui ka katoliku sotsiaaleetikas – inimväärikuse, inimõiguste, õigluse ja rahu, elu ja loodu austamise teemadel.
