Antiikfilosoofia mõisteid kasutades õpetas Aquino Thomas (1225–1274), et õiguse teostamine ei põhine üksnes inimlikul kokkuleppel, vaid üle selle on igavesti kehtiv jumalik kord, mis on ühtlasi mõistusega taibatav. Inimene teostab loomuõigust, kui ta võtab loodud mõistuse abil vastu jumaliku loomiskorraga antud seadused. Thomase järgi ei anna loomuõigus konkreetseid moraalireegleid, vaid pigem loob metafüüsilise raamistiku, mille piires kujunevad ajas ja ruumis kehtivad seadused ja moraalinormid („Summa theologiae“, q 90–108). See lähtub inimesest kui imago Dei'st – olendist, kellele on antud loomupärane kalduvus püüelda headuse poole ja vältida kurja (q 94, a 2).
