Hagioskoobid olid levinud keskaegses kirikuarhitektuuris, et tagada võimalus jumalateenistustel, palvustel ja kiriklikel talitustel osalemiseks neile inimestele, kes ei saanud seda teha kirikusaalis koos muu kirikurahvaga. Vajadusel sai hagioskoobi kaudu anda neile ka armulauda. Taolised avad olid eelkõige mõeldud neile, kes olid otsustanud range erakuelu kasuks või kes olid mõne kirikliku karistuse tõttu koguduseelust eemale jäetud. Alates 12. sajandist kasutati neid üha enam epideemiate, eriti katkuepideemiate ajal, et võimaldada haigetele osalemist liturgilises elus neid rahva sekka lubamata. Hagioskoope on säilinud vähe, sest varauusajal neid enam ei kasutatud ja enamasti müüriti need kinni (osa on hiljem taasavatud kirikute restaureerimise käigus).
