Kloostrikool on üks kirikukooli tüüpe. Läänekirikus kujunes see välja 6. sajandil, eelkõige benediktlaste kloostrite juures, ja esialgu oli kloostrikool paljudes piirkondades ainus üldhariduslik õppeasutus. Kloostrikoole asutati nii munga- kui nunnakloostrite juurde, nende õppekava põhines seitsmel vabal kunstil. Kuigi aja jooksul, eriti pärast ilmalike haridussüsteemide loomist, kloostrikoolide tähtsus vähenes, leidub neid siiani nii katoliku, õigeusu kui ka vanades idakirikutes. Nüüdisaegsed kloostrikoolid on enamasti kristlikud erakoolid, kus järgitakse riiklike õppekavasid, kuid pööratakse suuremat tähelepanu kristlikele väärtustele ja usulisele haridusele; munkade ja nunnade kõrval võivad õpetajateks olla ka ilmikud. Eesti üks tuntumaid kloostrikoole oli dominiiklaste Tallinna Püha Katariina kloostri kool, mis tegutses 13.–16. sajandini.
