Vanas Testamendis on Jumala auhiilguse ehk kirkuse (hbr כְבוֹד יהוה 'kabod JHVH') ilmumised olulisel kohal Iisraeli rahva kõrberännakul, andes tunnistust, et Issand on ise nendega: Siinai mäel (2Ms 24:16–17), kogudusetelgis, mis täitus Issanda auhiilgusega (2Ms 40:34–35) jm; lisaks Hesekieli nägemustes tulevasest templist (Hs 43:2–5) jm. Uues Testamendis seostub kirkus (vanemates tõlgetes “auhiilgus”, kr δόξα 'doxa') Jeesusega, kellel on “Isast Ainusündinu kirkus” (Jh 1:14), kes avaldab oma kirkust tunnustähti tehes (Jh 2:11), kelle igavesse kirkusse on kutsutud ka tema lunastatud (2Kr 3:18 jm). Jumala kirkuse tunnistajatena ja osalistena on inimeste osaks Jumalat kiita, ülistada ja austada.
