Rännates usku kuulutavad, peamiselt vaid ilmikutelt saadavatest almustest elatuvad mungad on läänekirikus üsna hiline nähtus. Taoline munklus tekkis 12.–13. sajandil vastusena katoliku kirikus levinud ihalusele askeetlikuma elu järgi, mis oli enne kerjusmunkluse ilmnemist viinud mitmete valeõpetuste sünnini. Ühesuguse vaimsusega kerjusmungad koondusid kerjusordudesse (näiteks frantsisklased, dominiiklased, karmeliidid). Kuigi kerjusordu on vaimuliku ordu tüübina säilinud roomakatoliku kirikus tänaseni, muutus nende ordude liikmeskond 14.–16. sajandil üha paiksemaks ja mitmekesistas oma elatusallikaid, mistõttu nüüdisajal enam kerjusmunkadest kõneleda ei saa. Idakirikus sellist munkluse tüüpi ei tunta, küll on see olnud laialt levinud näiteks budismis.
