Hermeneutika kui klassikaliste tekstide tõlgendamisõpetus sai alguse Vana-Kreeka hellenismiperioodil, antiikretoorikast on pärit ka reegel, et tervikut tuleb mõista lähtuvalt üksikosadest ja vastupidi („hermeneutiline ring“). Varasest keskajast kuni valgustusaja lõpuni oli hermeneutika eranditult teoloogiline distsipliin, mis tegeles Pühakirja tõlgendamisega. 19. sajandil kujunes hermeneutikast aga humanitaar- ja sotsiaalteaduste meetod ning 1920.–30. aastatel üks filosoofia põhimetodoloogiaid. Ka teoloogias kerkis piiblihermeneutika kõrvale teoloogiline hermeneutika, mis tegeleb inimeksistentsi mõtestamisega filosoofilise hermeneutika vahendite abil (nt Rudolf Bultmann, Hans Urs von Balthasar, Eberhart Jüngel).
