Inimene vajab üleloomulikku abi, et otsida Jumalat ja avada oma süda tema armastusele. Selle eest kannab Jumal hoolt, olles algataja, inimese tahte ettevalmistaja ja ärataja, nagu väljendub Jeesuse sõnades: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud” (Jh 6:44). Septuaginta (Õp 8:35) ütleb: „tahe valmistatakse Issanda poolt“ (kr καὶ ἑτοιμάζεται θέλησις παρὰ κυρίου). Inimese esmane kokkupuude Jumalaga saab võimalikuks nn eelneva ehk eelkäiva armu abil. Augustinuse (354–430) eeskujul eristati keskaja skolastilises teoloogias Jumala armu erinevaid ilmumisviise, kusjuures eelnev arm (gratia praeveniens või operans) äratab inimeses tahte Jumalat otsida ja kaasategev arm (gratia concomitans või cooperans) toetab inimest pühitsuse teekonnal kuni õndsusesse jõudmiseni.