Ekstaasi on tihti tõlgendatud kui hinge kehavälist kogemust. See arusaam peitub osalt sõna etümoloogias (vkr ἔκστασις ´endast väljas seisma´), osalt ekstaatikute kogemusel füüsilise keha tajude taandumisest ning täielikult vaimses reaalsuses viibimisest. Kristluses on ekstaatilise kogemuse prototüüp Pauluse „paradiisi tõmbamine“ (2Kr 12:1-4), sarnaseid kogemusi kirjeldatakse märtritel ja kõrbeisadel ning hiljem paljudel müstikutel ja karismaatikutel. Keskajal ning varauusajal kasutati ladina sõna ecstasis eeskätt pühakute elulugude kontekstis, hiljem laienes tähendusväli ka profaansemale alale – luule, kunsti, sõpruse ja armastusega seotud vaimustusele ja joobumusele. Kristlikus keelekasutuses, nagu ka religioonipsühholoogias, on ekstaas traditsiooniliselt küll seotud tavateadvuse taandumisega (millega võib kaasneda keha täielik passiivsus või hoopis mitmesugused kõrvalseisjale jampsimisena tunduvad liigutused ja häälitsused), kuid ekstaatilise kogemusena kirjeldatakse ka ülimat rõõmu ja joovastust Püha Vaimu ligiolust.
