Nüüdisaegne ökoteoloogia kujunes välja 20. sajandi teisel poolel koos parema arusaamisega looduskeskkonnast kui inimest hõlmavast terviklikust süsteemist ja keskkonnaprobleemide teadvustamisega. Loodus- ja keskkonnateemasid on käsitletud juba varakristlikul perioodil, eriti kreeka ja süüria kirikuisade teostes, läänekirikus pani teoloogilisele mõtlemisele loodusest aluse püha Franciscus Assisist (1181/1182–1226). Moodne ökoteoloogia lähtub Piiblis inimesele antud võimust eluslooduse üle (1Ms 1:28) ja analüüsib, kuidas selle võimu rakendamine ilma piisava vastutustundeta on viinud looduse kahjustamise ja allakäiguni ning millised on võimalused Looja kavandatud õige, harmoonilise vahekorra taastamiseks inimese ja ülejäänud loodu vahel. Selle peamised teerajajad olid katoliikluses Pierre Teilhard de Chardin (1881–1955), protestantluses John B. Cobb jr (snd 1925) ja Jürgen Moltmann (snd 1926).