Ebioniite on esmakordselt mainitud 2. sajandi allikates, nende täpne sünnilugu on teadmata. Uskumustelt ja tavadelt olid nad juudid, kes pidasid kinni juudi käsuõpetusest. Samal ajal tunnistasid nad Jeesust Kristust, nähes temas mitte Jumala Poega, vaid suurt eeskuju, prohvetit ja õpetajat, kes sai jumalikud võimed Püha Vaimuga ristimise läbi. Nende nimi osutab sellele, et nad väärtustasid vähenõudlikku, askeetlikku elu. Ebioniitide kirjutisi on säilinud vähe ja lünklikult, enamik andmeid nende kohta pärineb patristilisest poleemilisest kirjandusest, milles nende uskumused on valeõpetusena hukka mõistetud. Ebioniitide kogukonnad püsisid vähemalt 7. sajandini, mõnede teadlaste hinnangul isegi 10.–11. sajandini.
