Kirikuõigus ja kanooniline õigus, nii nagu ka ilmalikud õigussüsteemid, sisaldavad õigusnorme ja nende rikkumise eest ette nähtud karistusi. Kirikul ja selle vaimulikel on andeksandmise, aga ka karistamise voli, kusjuures viimase eesmärk on eelkõige eksinu õigele teele juhtimine ning tema õige vahekorra taastamine Jumala ja kaaskristlastega, ent selle kõrval ka kiriku õpetuse, liikmeskonna ja organisatsiooni kaitsmine kahjulike mõjude ja tegude eest. Kirikukari hõlmab kõike seda, mida konkreetne kirik loeb väärtegudeks, sätestab nende menetlemise korra ja nende eest määratavad karistused, samuti selle, kas ja kuidas on võimalik neid karistusi leevendada, tühistada või edasi kaevata. Kirikukari saab rakendada nii ilmikute kui vaimulike suhtes, selle rakendamine on kirikukohtu – milleks võib sõltuvalt kirikust, väärteo iseloomust ja karistatava positsioonist olla nii spetsiaalne kollektiivne organ kui ka vastavate õigustega individuaalne vaimulik – ülesanne. Kirikukaris levinud karistusteks on näiteks mitmesugused kiriku osadusest eemaldamised (ekskommunikatsioon, interdikt, anateem).
