koondnimetus neile Septuagintas esinevatele raamatutele, mille juudid kirjutasid kreeka keeles arvatavalt 3.–1. sajandil eKr
Hea teada
Varakristlik kirik tunnustas pühakirjana Septuagintas sisalduvaid raamatuid, nii neid, mis kuulusid heebrea kaanonisse, kui ka hilisemaid. Vanemad kirikud teevad seda tänini. Luther võttis Hieronymuse ja Theodulfi eeskujul aluseks heebrea kaanoni, koondades kreeka keeles kirjutatud hilisemad osad eraldi gruppi, asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ning nimetas neid apokrüüfideks, nii nagu Hieronymus oli seda juba teinud. Need olid Juuditi raamat, Toobija raamat, Baaruki raamat, Jeesus Siiraki tarkuseraamat, Saalomoni tarkuseraamat, Makkabite raamatud, samuti lisad Estri ja Taanieli raamatutele. Trento kirikukogu tunnistas neid seitset lisaraamatut ja kaht lisatekstide kogumit Piibli osana. Kuna apokrüüfid lisati heebrea pühakirja tekstidele hiljem, hakati neid alates 16. sajandist nimetama deuterokanoonilisteks (st teisene kaanon). Need raamatud sisalduvad apokrüüfide nime all mitmetes eestikeelsetes piibliväljaannetes.
