Roomakatoliku kirikus seati pihisedelid ehk pihitähed sisse Lateraani IV kirikukogul (1213–1215), kuid eriti laialt levis nende väljastamine Trento kirikukogu (1545–1563) järel vastureformatsiooni käigus. Katoliiklastel on kohustus vähemalt korra aastas, soovitavalt ülestõusmispühade eel, pihisakramenti vastu võtta. Sellest käsust kinnipidamise tagamiseks hakkasid pihiisad väljastama väikeseid sedeleid, mille olemasolu hiljem eri viisidel (näiteks armulauale tulles) kontrolliti. Pihisedel kaotas oma tähtsuse usulise ja sotsiaalse kontrolli vahendina lõplikult 20. sajandil, kuid paiguti jagatakse pihtijatele nüüdisajalgi sümboolseid pihtimist kinnitavaid sedeleid või pildikesi. Pihisedeleid on kasutatud ajalooliselt ka protestantlikes kirikutes, kus regulaarne pihtimine vaimulikule pole tavaliselt kohustuslik, kuid kus erapihti võidi nõuda näiteks enne abiellu astumist ja kus pihitähe olemasolu kirikliku laulatuse eel kontrolliti.
