Altaririnnatis võeti kasutusele juba varakristlikul perioodil, et eraldada armulaua pühitsemiseks mõeldud altariruum ülejäänud kirikust. Rinnatised olid enamasti kivist, hilisemal ajal ka puidust või metallist. Sageli kuulus rinnatise juurde pink või aste, millel põlvitades võtsid kirikulised vastu armulauda. Läänekirikus tekkis sellel hiljem kaks erivormi – inimesest kõrgem letner ehk koorisein, mis oli eriti levinud hiliskeskajal, ning altaririnnatisest madalam, enamasti allapoole vöökohta ulatuv altari- ehk koorivõre, mida hakati laiemalt kasutama 16. sajandist. Nüüdisaja lääne kirikuarhitektuuris on seoses ilmikute rolli suurema tähtsustamise ja armulaua seistes vastu võtmisega altaririnnatistest üldse loobutud.
