ajalooliselt jumalateenistuse eeslaulja, hiljem eelkõige koguduse, kloostri või kirikuringkonna muusikaelu juht
Это интересно
Kantori nimetus tuli kasutusele 4. sajandil, tähendades esialgu jumalateenistuse eeslauljate grupi kõiki liikmeid. Keskajal tekkis kantorite hierarhia: esikantor (praecentor), tema asetäitja ja lähim abiline (succentor), teised eeslauljad (concentores). Kantorist sai amet, mille ülesanne oli vastutada kiriku või kloostri jumalateenistuse muusikalise osa eest. Esialgu oli see avatud ainult vaimulikele, kuid kui aja jooksul lisandus nende sekka üha enam ilmikuid. Ka nüüdisajal nimetatakse kantoriks koguduse muusikaelu eest vastutavat isikut, nii kirikukoori juhti kui ka organisti. Linna, praostkonna või kirikuringkonna kantor suunab kirikumuusikat kogu selles piirkonnas. Linna- ja toomkantorid olid ajalooliselt, eriti just protestantlikus traditsioonis, sageli ka linnakoolide muusikaõpetajateks ja selles ametis töötas mitmeid kuulsaid heliloojaid (nt Johann Sebastian Bach). Mõnel pool (nt Saksamaal, Soomes) tähendab kantor ka kindla kvalifikatsiooniga ja vastava kutseeksami sooritanud kirikumuusikut.
