Adoptsionism ehk dünaamiline monarhianism õpetas, et Jeesus oli algselt tavaline inimene, kes sai Jumala Pojaks, kui Jumal Isa ta lapsendas. Adoptsionism ei olnud ühtne õpetus, selle sees valitsesid erimeelsused, millal Jeesus adopteeriti (tavaliselt seostati seda tema ristimise, ristisurma või ülestõusmisega) ja kas temas olid mingid jumaliku loomuse elemendid alati olemas või sai ta need täielikult adoptsiooni käigus. Adoptsionismi esimene kõrgaeg oli 2. sajandil, kui selle tuntuim esindaja oli Theodotos Bütsantsist. Hilisemas kirikuloos on adoptsionismis nähtud monarhianistliku õpetuse ühte haru. Toledo piiskopi Elipanduse ja Urgeli piiskopi Felixi ideid on nimetatud Hispaania adoptsionismiks, kuid need erinesid 2.–3. sajandi adoptsionismist. Adoptsionistlikke seisukohti esines ka Pierre Abelardi (1079–1142) teoloogias, tema ja hilisemate teoloogide positsiooni on nimetatud neoadoptsionismiks. Ametlik kirik on adoptsionismi alates 4. sajandi kirikukogudest hereesiana hukka mõistnud, sest see on vastuolus ametlikult heaks kiidetud kristoloogiaga ja kolmainsusõpetusega.
