Abeliidid olid seisukohal, et abielupaarid peavad karskelt koos elama nagu vend ja õde. Usuvoolu tekke ajendiks sai asjaolu, et Piiblis Aabeli lapsi ei mainita, samuti toetab seda rabiinlik tõlgendus. Abeliitidega liitunud mees ja naine olid kohustatud lapsendama poisi ja tüdruku, kellele nad pärandasid oma vara ja kes täiskasvanuna pidid samalaadses abielus elama. Nõnda arvasid nad end täitvat sõna otseses mõttes apostli enda nõuet (1Kr 7:29). Aastaks 430 oli nimetatud uskkond kahanenud üheksainsaks külaks ja järelejäänud liikmed liitusid viimaks katoliku kirikuga.
