Martin Lutheri sõnastatud õpetus Jumala toimimisest inimühiskonnas läbi kahe iseseisva, kuid teineteist täiendava eluvaldkonna – ilmaliku ja vaimuliku –, milles mõlemas on kristlasel oma kindlad õigused ja kohustused
Hea teada
Lutheri (1483–1546) kahe riigi õpetus sündis vastusena roomakatoliku kiriku toonasele ambitsioonile reguleerida kõiki ühiskonnaelu aspekte. Ta rõhutas Piiblile tuginedes, et kristlase eksistents kulgeb samaaegselt kahes paralleelses valdkonnas – ajaliku ja lihaliku inimesena kuulub ta välisesse, teda ümbritsevasse maailma ning allub selles valitsevale korrale; kristlasena allub ta aga Kristuse armastusel põhinevale vaimsele võimule, mis muudab ja suunab teda sisemiselt. Nende olemisviiside ehk „riikide” vahel valitseb küll teatud pinge, kuid mõlemad on Jumala seatud ning ta teostab mõlema kaudu oma tahet ja võimu maailmas. Sellel õpetusel rajaneb ka luterlik arusaam riigi ja kiriku vahekorrast, kus mõlemad oma erinevaid ülesandeid täites ei vastandu teineteisele, vaid teevad vastastikku koostööd ja toetavad teineteist.
Vanaaja kiriku suurimalt mõtlejalt Aurelius Augustinuselt impulsse saanud kahe valdkonna või kahe riigi õpetus on luterlikule reformatsioonile suunaandev mudel vaimuliku ja ilmaliku eksistentsi vaheliste sidemete jaoks.
