Samaarlased kui rahvus kujunes ilmselt välja muistsete iisraellaste ja Assüüria võimude poolt Iisraeli aladele toodud eri etnostest asunike segunemisel. Kui samaarlased näevad ennast iisraellaste põhjapoolsete Efraimi ja Manasse hõimude järeltulijatena, siis juudid on alati rõhutanud nende segunemist mittejuutidega. Lisaks süvendasid juutide ja samaarlaste vastuolusid usulised erimeelsused, eelkõige samaarlaste uskumus, et Jumala kummardamise õige paik ei ole Jeruusalemm, vaid Gerisimi mägi, aga ka rohked, kuid väikesed erinevused Toora tekstis. Nii eraldus samaarlus u 5.–4. sajandil eKr lõplikult juutlusest ning samaarlased leiavad, et just nemad hoiavad kinni Moosesele antud käsuõpetusest selle algsel ja puhtal kujul. Uuest Testamendist on tuntud Jeesuse vestlus Samaaria naisega (Jh 4:1–42) ja tähendamissõna halastajast samaarlasest (Lk 10:30–37), samaarlaste seast pärinesid esimesed mittejuutidest kristlased (Ap 8:5–25, 9:31). Nüüdisajal on samaarlasi alles vaid mõnisada, nad elavad peamiselt Tel Avivi ümbruses ja Jordani läänekaldal.