Algselt usulise tagamõtteta, mehe ja naise vahelise armastuse ilu ülistavad tekstid on esitatud pruudi ja peigmehe dialoogina, kus tunneteskaala liigub poeetiliste kujundite jõul armsama erakordsuse imetlemisest lahusolekuvalu ja kirgliku igatsuseni. Allegoorilise tõlgendustraditsiooni kohaselt on Ülemlaulu peetud Jahve ja Iisraeli rahva vahelise armastuse kirjelduseks (judaismis) või Kristuse ja tema kiriku vahelise armastuse kirjelduseks, müstilises traditsioonis alates Origenesest (u 185 – u 253) ka Kristuse ja inimhinge vahelise armastuse kirjelduseks.
