Kolmainu Jumala kolm isikut on samaolemuslikud, olles üksteisest lahutamatud, samas üksteisega segunematud. Nende erisus väljendub üksnes Kolmainsuse sisemistes suhetes: jagades ühtainust olemust, on nende isikute vahel interaktsioon, jumalik eluosadus. Kirikuisad (Gregorios Nazianzosest (329–390), Maximos Usutunnistaja (u 580 – 662) kasutasid mõistet triniteedi teoloogias ja Kristuse kahe loomuse ühendamise selgitamisel. Hilisemas kreeka õigeusu traditsioonis (Gregorios Palamas, u 1296 – 1359) laiendati perihoreesi tähendust ka inimese ja Jumala vahekorra kirjeldamiseks: Jumal on inimeses ja inimene on Jumalas, jäädes siiski olemuslikult erisuguseks, sest üks on Looja ja teine on loodu (vrd Jh 17:21).
