Montanism sai alguse Früügia provintsis. Liikumise rajas preester Montanus, kelle kõrval olid olulised autoriteedid naisprohvetid Priscilla ja Maximilla. Juba 170.–180. aastate kohalikel kirikukogudel mõisteti montanism kiriku põhisuuna poolt valeõpetusena hukka, sama tehti hiljem, 6. sajandil, Bütsantsi riiklikus seadusandluses. Montanistide kirjavara hävitati, mistõttu andmed nende õpetuse kohta pärinevad nende vastastelt. Väidetavalt hoidis montanism eriliselt aus apostel Johannesele omistatud kirjutisi (evangeelium, ilmutusraamat) ning tunnistas elavate prohvetite institutsiooni, kes Pühast Vaimust täidetuna tõlgendasid Pühakirja ja sõnastasid kiriku õpetusi. Seepärast olevat nad nimetanud oma liikumist ise „uueks prohvetikuulutuseks“. Elati ranges askeesis ja usust taganenud montaniste kogukonnaga taasühineda ei lubatud. Samuti olevat montanismis ka naised teeninud nii preestri- kui piiskopiametis. Liikumine levis kiiresti üle Väike-Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid hakkas juba 2.–3. sajandi vahetusel kahanema ja hääbus tõenäoliselt 5.–6. sajandi kestel, kuigi on arvamusi, et Ees-Aasias võis see püsida kohati veel kuni 9. sajandini.
