Pärast seda, kui Moskva patriarhi kohusetäitja Sergi (Stragorodski, 1867–1944) allkirjastas 1927. aastal lojaalsusdeklaratsiooni Nõukogude võimule, eraldusid paljud õigeusklikud tema juhtimise alt ja läksid põranda alla. Tekkis katakombkirik, mille suurimaks haruks kujunes Leningradi metropoliidi Jossifi (Petrovõhh, 1872–1937) juhitud umbes 2500-liikmeline rühmitus. Jossiflased olid ainus katakombkiriku haru, mis püüdis tegutseda tsentraliseeritult ja luua oma kiriklikke struktuure. Nende toetus oli tugevaim Venemaa lääneosas, eriti Leningradi ümbruses, ja Ukrainas. 1940. aastate alguseks õnnestus Nõukogude võimul liikumine repressioonide abil hävitada, selle alles jäänud liikmed sulandusid teistesse katakombkiriku osaduskondadesse.
