Vanas Testamendis on Jumalat läbivalt kirjeldatud inimesest kaugena, inimtunnetusele ja -mõistusele kättesaamatuna. Väljend pärineb Jesaja raamatust, kus prohvet ütleb: „Tõesti, sina oled ennast varjav Jumal” (ladina keeles „Vere tu es Deus absconditus”, Js 45:15). Mõiste muutus eriti oluliseks Martin Lutheri (1483–1546) teoloogias, kus see moodustab paari ennast ilmutanud Jumala (ladina keeles Deus revelatus) mõistega. Lutheri jaoks on Jumala loomulik olemus ennast inimese eest varjata. Isegi kui ta ennast ajaloos ilmutab, eelkõige lihaks saanud Jeesuses Kristuses, jääb ta tavatunnetusele ja -mõistusele haaramatuks ning tema teatud aspektid ja eneseilmutus muutuvad arusaadavaks vaid usu kaudu.
