Plymouthi vennad kujunesid välja anglikaani madalkirikliku voolu esindajate kodustest koosolekutest, mis said alguse 1820. aastatel Dublinis. Liikumise rajajad soovisid jäljendada algkristlikku lihtsust, toetuda ainult Piibli autoriteedile ja tähtsustada selles sisalduvaid ettekuulutusi Kristuse teisest tulemisest. Nimi „Plymouthi vennad“ kinnistus neile 1831. aastast, mil nad rajasid esimese koguduse Inglismaal Plymouthis. Ise nimetavad nad ennast tavaliselt lihtsalt kas vendadeks või kristlikeks vendadeks. 1840. aastatel jagunesid Plymouthi vennad kaheks haruks: John Nelson Darby (1800–1882) dispensatsionalismiõpetust järgivateks, teistest usuliikumistest ranget eraldatust taotlevateks „suletud vendadeks“ (Exclusive Brethren) ja Georg Mülleri (1805–1898) vabameelsemaid õpetusi järgivateks, teatud määral oikumeeniat toetavateks „avatud vendadeks“ (Open Brethren). Mõlemaid voolusid iseloomustab soovimatus käsitada ennast eraldi kiriku või uskkonnana, koguduste laialdane autonoomia, vaimulikkonna täielik asendamine vabatahtlike ilmikjutlustajatega ja usk Piibli eksimatusse ning sõna-sõnalisse inspireeritusse. Neid võib kirjeldada evangelikaalide ja fundamentalistidena. Hinnanguliselt on Plymouthi vendasid maailmas kokku umbes 1 miljon.
