Esimesed kristlased kogunesid jumalateenistusteks peamiselt kodudes, otseselt selleks tarbeks püstitatud hooneid on teada alates 3. sajandist. Kirikuruumi keskne koht on altar kui sümbol Kristuse kohalolust koguduse keskel ja koht armulaua pühitsemiseks. Kuna pühakoda on sakraalne ehitis, mis matkib taevast Jeruusalemma, on sellel taotluslikult eriomane atmosfäär ja pidulikkus. Kirik ehk jumalakoda ei ole Jumala eluase antiiktemplite ega isegi Jeruusalemma templi ettekujutuse kohaselt, kuna „Jumal ei ela templites, mis on kätega tehtud” (Ap 17:24). Jumalateenistuste tarbeks kujundatud ruum võetakse kirikuna kasutusele enamikus traditsioonides piiskopliku pühitsemise läbi; niisamuti ka lõpetatakse selle kasutamine vastava riitusega.
