Jumala armu vahendav nähtav ja toimiv märk, mille seadis sisse ja usaldas kirikule jagamiseks Jeesus Kristus
Hea teada
Sõna sacramentum võttis kirikuladina keeles kreeka mysterion’i (’saladus’) vastena kasutusele kirikuisa Tertullianus (3. sajand). Sacramentum’i tähendus ilmalikus sfääris oli Rooma sõduri truudusvanne keisrile, Tertullianus kandis mõiste sisu üle ristimisele, tõlgendades seda truudusvande andmisena Kristusele. Ajapikku laienes sõnakasutus ka teistele usuriitustele ning piiritleti 1215. aastal Lateraani IV kirikukogul seitsme kirikliku sakramendiga. Selle arvu võttis omaks ka õigeusu kirik, kus siiski eraldusjoon pole nii selge – eriti uuemas õigeusu teoloogias rõhutatakse taas päästesalasuse avaldumist kõigis kiriklikes talitustes.
Roomakatoliku ja õigeusu kiriku seitse sakramenti on: 1) ristimine, 2) armulaud, 3) kinnitamine Püha Vaimuga e konfirmatsioon e salvimine, 4) meeleparandus e piht koos absolutsiooniga, 5) vaimulikku seisusse pühitsemine e ordinatsioon, 6) haigete võidmine e õlitamine (vanemas katoliku traditsioonis oli selleks viimne võidmine), 7) abielu.
Sakrament on ususaladus, mis Kristuse tõotuse tõttu toimib küll ex opere operato, st sõltumata riituse läbiviijast, kuid mida tuleb vastu võtta sellesse uskudes, et olla armuvahendiks. Reformatsioonijärgsed kirikud (luteri, anglikaani, metodisti jt) tunnistavad sakramentidena vaid ristimist ja armulauda kui Piiblis selgelt Kristuse enda poolt seatud rituaale.
