Idakiriku mantia arenes munkade ja nunnade riietusesemena välja 4.–5. sajandil tavalisest villasest keebist, mida kanti kaitseks külma eest. Mungad ja nunnad kannavad musta mantiat, mis kinnitatakse kaela juures ülaservast. Arhimandriidi mantial on lisaks ülemistes ja alumistes nurkades värvilised tahvlikesed (üleval ristide või seeravitega, all tema nimetähtedega) ning see kinnitatakse nii ülevalt kui alt. Piiskopi (kes on ka reeglina munk) mantia on samuti kahe kinnituse ja sarnaste tahvlikestega, kuid valmistatud kallimast riidest, rikkalikult kaunistatud ja võib esineda eri värvides – õigeusu kreeka traditsioonis on levinuim punane mantia, slaavi traditsioonis osutab mantia värv (lilla, sinine, roheline) piiskopi positsioonile kiriku hierarhias. Armulaualiturgia ajal kannab piiskop mantiat vaid siis, kui ta ise ei teeni, küll aga on mantia liturgilise rõivana kasutusel palveteenistustel, protsessioonides ja muudel kiriklikel talitustel. Läänekirikus on mantia analoogideks koorimantel ja mantum.
