Reformeeritud kristlasi hakati Prantsusmaal hugenottideks nimetama 16. sajandi keskel, sõna täpne päritolu ei ole teada. Hugenottide tagakiusamine viis 16. sajandi teisel poolel mitmete ususõdadeni, hugenottide seast pärit kuningas Henri IV (valitses 1589–1610) kindlustas nende õigused 1598 Nantes’i ediktiga. Ulatuslik tagakiusamine algas uuesti kuningas Louis XIV ajal (valitses 1643–1715), kes kaotas 1685. aastal nende õigused ja sundis enamiku neist emigreerima või katoliku usku pöörduma. Selle tulemusel kujunesid välja suured hugenottide kogukonnad Prantsusmaa naaberriikides ja kolooniates. Protestantide, sealhulgas hugenottide õigused taastati 1789. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal ja mõned hugenottide suguvõsad pöördusid kodumaale tagasi. Nüüdisajal kasutatakse sõna „hugenott” peamiselt ajaloolises kontekstis – laiemalt Prantsuse reformeeritud kristlaste kohta 16.–18. sajandil, kitsamalt vaid 16. sajandi ususõdade kontekstis.
