Igavikku on mõistetud kui ajalikkuse ja kaduvuse vastandit, kui loodud maailmast kvalitatiivselt erineva Jumala ajaülesust. Igavikuline Jumal on alguse ja lõputa ning samal ajal ise kõige algus ja lõpp. Boethiuse (5.–6. saj) järgi on igavik „kõikide aegade ja kogu elu omamine ühes hetkes” (interminabilis vitae tota simul et perfecta possessio). Seda on seletatud kui „Jumala enese aega”, mis suhestub maailma ajaga kui igikestev olevik. Igavene Jumal on Jeesuses Kristuses inimeseks saades sisenenud loodud aega, avades nii inimesele tee igavikku.
